Ma avastasin tegelikult juba pikka aega tagasi et mul on koht, kus ma tunnen end kui puhkusel. Tegu on siis maa kohaga kus linn ei ole kaugel, samas ei ole ka maja juures. Koht, kus on suur ala n.ö oma aeda ja privaatsust.
Linnas pikka aega elades harjub auto müra ja linna muude häältega kiirelt ära. Kui Maale tulla , siis nii hästi on aru saada millises müras me igapäevaselt tegelikult elame.
Vaikus, linnulaul , puu õõtsumine - nagu muinasjutt eks?
Sellist kohta oleks tegelikult kõikidele inimestele vaja. Kohta kus oma patareisid laadida, mõelda oma mõtteid selgeks. Ja lihtsalt nautida hetke.
Minu selline puhkekoht on kosel sõbranna juures. Nii hea on tulla siia, rääkida naiste jutte, ja lihtsalt nautida hetke kus laps ei ripu jalaküljes ega iga sekundi tagant mingi pahandusega hakkama ei saa.
Lapsed hakkavad tegema pahandusi just sellepärast et neil puudub kindel tegevus. Kui last koguaeg tegevuses hoida, siis laps enamasti ei tee ka pahandust. Siin kosel on tal sõbranna lastega vägapalju tegemist ning õhtuks on ta piisavalt väsinud ja magama minek on ka selletõttu valutum.
Suhtele mõjub ka selline väike puhkus väga värskendavalt. Pidev ninapidi koos olemine tekitab suhtes kergemini tülisid. Kui anda suhtes mõlemale poolele piisavalt hingamisruumi, siis läbisaamine paari vahel on kordades parem. Suhtlemine ja suhtumine peale väikset puhkust muutub täielikult.
Kui suhtes tekib kasvõi väike probleem, siis see tuleks kohe ära lahendada. Vastasel juhul need probleemid aina kuhjuvad ja kuhjuvad kuniks nendest probleemidest on saanud suur probleem.
Suhtes kõige tähtsam asi on rääkimine. Kui on mure, leiame sellele koos lahenduse. Suhtes peavad mõlemad pooled tegema pidevat koostööd et suhe kestaks. Ja suhtes peavad mõlemad pooled tundma et nad on 1 tervik ja vaid koos üritades jõuame parema tulemuseni. Ühepoolne üritamine ei vii kuskile ja lõpuks saab üks osapooltest lihtsalt haiget.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar