Tänane päev on väga ebareaalne. See ei tundu aind mulle nii, vaid ka teistele kellele tänasest päevast rääkinud oleme mehe vennaga....
Hommik algas imepäraselt ilusti. Ärkasime üles kõik hea tujuga. Mehe vend tegi meile kõigile hommiku kohvi ja nautisime üksteise seltskonda. Angelica otsustas ka esimese asjana joonistama hakata hommikul ja lasi meil rahulikult hommikut vastu võtta :)
Kui plaanid paika saime ja kohvi joomise lõpetasime, hakkasime end vaikselt ette valmistama selleks kiireks päevaks mis meid ees ootas, - ütlen ausalt et need plaanid mis paika panime, ei läinud üldse nii nagu soovisime... juba alguses tekkisid väiksed kõrvale kalded aga samas sain ka üli armsa üllatuse 😍
Plaanide järgselt pidi:
Mees siis hommikul sõbrannat arstile sõidutama. See sai ju eelnev päev kokkulepitud kui korra kokku saime. Enne kui sõbrannat sõidutama läks, käis ta korra väljas ja tuli tagasi koju.
Nagu tavaliselt, läksin talle uksele vastu ja tal oli 3 punast ilusat roosi käes...
Alguses tundus et kellegil sünnipäev ja ma ära unustanud kellegi aga siis ta ulatas need ilusad roosid mulle ja kallistas tugevasti..
See üllatus oli väga liigutav tegelikult - mõeldes eelnevale mis meie vahel toimunud oli pikemat aega...
See selleks, sel hetkel ma olin tõesti üllatunult rõõmus... rääkisime natuke juttu ja ta pidi sõbrannale järgi minema.. mina sel hetkel klõpsisin pilte ja rääkisin mehe vennaga juttu 😊 tuju oli ikka nii hea peale sellist üllatust ❤
Kui sõbranna arstil sai käidud, tekkisid tal juba uued palved ja tahted mis algset plaani ajaliselt korralikult nihutas. Natuke enne lõunat said nad siis oma ajamised ajatud.
Lõpuks pidi mees kiirustama Rakverre oma telefoni ekraani järgi - ta asendus telefon hakkas ka otsi andma aina rohkem. Poolel teel rakverre oli võimatu mehega ühendust saada, telefon ei teinud enam temaga koostööd. Lõpuks kuidagi rakveres sai ta telefoni korra tööle ja sai oma asjad aetud. Peale seda algas pikk sõit kodupoole tagasi..
Minu plaanide järgi oli algus suht palju lubav. Nii nagu kokkulepitud, koristasin ma kogu elamist ja mehe Vend oli mul seltsis et igav ei hakkaks kui tegemised valmis peaks enne saama kui mees koju jõuab.
Toad olid korras, mehe vend hoidis Anci ja ma asusin vannituba koristama. Lõpuks mees teatas et on tagasi teel rakverest.
Vannitoas parasjagu on ikka veel remont. Remondi mehed käisid küll aga aind lammutamas. Millegi pärast korteri omanik ei mõelnud ette ja ei lasknud ühe korraga vannitoa remonti ära teha vaid lasi n.ö üle vaadata. Sellest üle-vaatamisest lammutasid pmst vannitoa täielikult maha.
Tänu korteri omaniku viivitusele siiani see remont Ka viibib sest väidetavalt ootab remondi meestelt hinnapakkumist. Vähe usutav, see remondi jutt käib üle poole aasta tglt. Tegusid ei kuskilt....
Vannitoas oli dušhinurk lahti võetud, aga igal pool laiali ja võttis ruumi. Mind haigelt häirib kui miski on mõtetult ees. Hakkasin siis dušhinurga detaile ümber tõstma kui üks dušhiseina külg mu käes plahvatas.
Pauk mis mu käte vahel just oli juhtunud, oli kõvem kui mingi uue aasta ilutulestik. Dušhinurga Külg mida olin tõstnud vaikselt ja enda arust hoolikalt - algselt murdus pooleks ja siis pudenes miljoniks tükiks mu õla peale...
Ma ei osanud reageerida sellele olukorrale muudmoodi sel hetkel - Ma lihtsalt seisin ja vaatasin oma kätt mis veritses. Klaasikildudest tekitatud torkehaavad veritsesid aga valu polnud tunda sel hetkel.
Väidetavalt oli mingi 2-3 minutit vaikust peale pauku olnud. Samuti väitis mehe vend et ta koguaeg rääkis minuga - aga ma ei vastanud talle kordagi. ( ma ei kuulnud teda sel hetkel kordagi rääkimas.)
Kui ta vannituppa jõudis - olin talle näkku vaadanud ja hakanud naerma lihtsalt.
Mehe vend ehmatas julmalt ära sellepeale. Küsis kas ma jäin terveks ikka ja saatis mind käsi verest puhastama. Küsimuse peale ma olin küsinud aind et kas mu nägu on terve ikka? Vastus oli: "jah". Kätele jäid väiksed täpi laadsed armid...
Pool tundi oli möödunud sellest "plahvatusest" kui tundsin valu alles kätel. Natuke hiljem avastasin et paremal pool rangluu kohal oli ka nahk katki ja see hakkas mõnusalt terve päev tunda andma.
#shokiseisund , #5-10min hiljem pauku.
Samuti juuksed olid mini klaasikilde täis ja igakord kui juukseid näppisin siis tõmbasin kilde kätte jälle ja ei olnud üldse mõnus...
Peale seda hakkasime klaasikilde koristama vannitoast ja esikust. Sel hetkel hakkasin igaltpoolt naha seest kilde leidma. Kätelt, jalgadelt, seljalt, peast, lõpuks isegi põse pealt. Nagu klaasvilla sees oleks lõbutsend..
Natukese aja pärast jõudis ka mees koju - seega ajavahemik oli päris pikk kui sellest shokist toibusin. Mehe vend toibus alles 2-3h enne kui magama hakkas sättima end.
Käisin mehega enne sleepi minekut tanklas ka ja tegin nalja talle et : "vaata et auto esiklaas katki ei lähe, mul nagu needus peal täna, just klaasi suhtes" ja mees nõustus minuga. Ütles veel et "killud toovad õnne."
Terve tee, tanklasse ja tagasi - oli väike kartus et raudselt midagi täna juhtub veel.
Õnneks ei juhtunud.
Nüüd jääb vaid uskuda et killud toovad tõesti õnne ja see õnn mu ellu kiirelt tuleks.
Unistused võivad täituda kui selle nimel vaikselt ja nähtamatult vaeva näha.
On olukordi, kus ei ole väljapääsu mitte kuidagi pidi- kuidas ka ei üritaks...
Kuid kui on unistus ja sa usud sellesse siis võivad imed juhtuda!
Mina ei anna alla, kuid lasen seda meelega nii tõlgendada. Vahest on ohvreid vaja tuua, kuid lõpp tulemus on seda väärt! 😍
Ma sain endale uue hüüdnime ka tänasest - "klaasipurustaja Airi".
Vähemalt leiutajate küla Airi on nüüd pikalt unustatud 😅😅
Siiamaani meist ei mõista keegi, kuidas selline asi juhtuda sai. Poleks minuga seda juhtund, tõlgendaks ma seda juttu kui "hullumaja kandidaadi" mõttega :)
