Kuidas kõik alguse sai ning raha jutud!

Räägime siis natuke raha asjadest ka. Okei, meie pere alustas väga noorelt. Olin 16 kui mehega kokku kolisin. Mees oli 19. Algus algas väga vaevaliselt kuna pidime täitsa ise hakkama saama. Mees läks tööle, mina kooli.. koos olime olnud juba 2 aastat sellest ajast. Esimene korter tuligi läbi neti. Facebook'i kuulutuse peale et üürile anda 1 toaline soodne korter. Nii me selle ka saime. Korteris polnud mitte midagi peale lauapliidi , laua , 2 kappi väikest ja kiiktool. Paari päeva jooksul muretsesime sinna voodi, siis kolisime sisse. Mehe esimene töö oli saekaatris. Nagu muidugi miinimumpalga eest. Sel hetkel oli miinimum palk 365 euri. Korteri üür oli 80 ja keskelt läbi kommunaalid 100 euri umbes.  Ülejäänd jäi söögiks. Mul sel hetkel sissetulekut ei olnud. Vanemad leppisid kolimisega tegelikult suht kiirelt arvestades et ma olin sel hetkel alles saanud 16 aastaseks. Mäletan veel et üritasime eriti koonerid olla ja põhilised toidud olid praekartul, kartul kaste ja makaroni või pelmeeni toidud. Arvestades sellega et pliit oli laual ja ahju meil ei olnud, saime toitudega suht odavalt läbi. Tülisid ka sel ajal ikka jagus, aga me olime noored ka veel ja alles õppisime seda vabadust tundma kus ei pea kuulama vanemaid ja meil oli nüüd täitsa enda kodu ja meie reeglite järgi. Hiljem mees läks masina-tehasesse tööle ja hakkas paremat palka saama. Töö ametilt oli ta siis värvija. Nii mõnigi päev pea valutas sellest koju tassitud värvi haisust tööjuurest. Alati veel naersime et mees võtab tööd koju kaasa. Masinatehase palk oli 600~700 euri ja sellega saime natuke vabamalt võtta. Kuid kuna Mees jäi väga tihti haigeks sealsest värvi haisu ja kemikaalide sisse hingamisest siis pidi ta sealt tööt ära tulema. Ja nii need töökohad tal veel vahetusid mõnda aega. Siis lõpuks läks klaasi-tehasesse tööle kus palgad olid imetlusväärselt head. Nagu öeldakse et rohkema rahaga harjub kiirelt ära aga väiksema rahaga enam nii kergelt ei harju. Kolisime 1 toalisest 2 toalisesse korterisse kesklinna. Ning siis Mees koondati. See oli elupööre kus kaapisime kaela endale võlad et ära elada. Töö otsimine läks ka mehel vaevaliselt, kuid kuidagi pidi saime hakkama. Lõpuks avastasin et olin rasedaks jäänud. Võtsime selle otsuse vastu et meie Perre sünnib LAPS. Mina muidugi olin väga erutunud sellest et me saame lapse, endalgi elu suht alustamata alles. Ning lõpuks sai taas mees tööle. Hakkasime võlgu tagasi maksma, kuid selleks ajaks olid võlad juba väga ülepea kasvand. Olime nullis tagasi, mina alles käisin koolis ja mees oli ainu elataja. Lõpuks sündis laps... ning siis mõistsime et rahal ei ole reaalselt väärtust. Raha tuleb ja läheb. Kui kogume siis lõpuks ei tule sellest kogumisest nagunii välja. Kõik üritused olid sel ajal juba luhtunud. Elasime nii päris pikalt . Kuu alguses ostsin kuivtoitu kokku ja külmkapi külmtooteid täis ja nii me elasime. Aga saime hakkama. Vahest jäi puudu ka, kuid siis aitasid meid juba vanemad. Lõpuks kolisime tallinna ja sealt edasi juba olen kirjutanud. Nüüd õnneks on Angelica juba 3 aastane ja kohe-kohe läheb lasteaeda ja siis saan ka rahulikult tööle asuda ja samuti perekonnale rohkem panustada. Ning juba siis läheb meil kindlasti rahaliselt kergemaks ka. Siiani oleme toime tulnud, saame edaspidi ka. Selleks ju perekond ongi. Nii heas kui halvas , läbi tule ja vee. Igavesti.