Alguses saadakse tuttavaks, see järel sõpradeks. Kui on rohkem neid jooni, mis on sarnased üksteisele ja erinevusi mida teinepool on valmis avastama, kujuneb sõprusest suhe!
Suhte alguses nagu ikka, saadakse lähedamaks... Armutakse ja kui on mõlemad osapooled piisavalt üksteisest sisse võetud, ei märgata neid pisi detaile, mis hiljem suhtele surmavaks saavad.
Armumine on kui üks põnev seiklus, sest kõik on alles nii uus ja huvitav ja muutuv. Samuti sel ajal üritatakse end vähem tähtsamaks teha teise kaaslase suhtes ning mõlemad pühenduvad üksteisele meeletult aega ning see ongi kui seiklus, sest kord saab see muinasjutt otsa!
Armumisest saab aksepteerimine üksteise suhtes. Siin tuleb mängu EGO!
See ei tähenda et üksteisest ei hoolitaks enam! Pigem osapooled väsivad üksteisest, sest kõik uus ja huvitav on selleks ajaks juba üksteisele teada ja tuntud, ning sel hetkel hakatakse ka enda huvidele rohkem tähelepanu pöörama.
Ajaga eemalduvad osapooled üksteisest aina rohkem ning sellest suhtest on kujunenud kui harjumus-suhe kus ollakse harjunud koos olema ning kus ei viitsita taas kõike üles- ehitatut taas uuesti ehitama hakata.
Kuid sellel hetkel hakkab kaduma suhtest aeg kus oldi õnnelikud nagu varem. Selleks ajaks on välja tulnud mõlema isiku iseloom ning küljed mis ei meeldi teisele poolele.
Kergesti tekivad arusaamatused ja lahk- arvamused. Suhtes oleks tunne kus üksteisele ollakse kui täiesti võõrad.
Sel hetkel hakkavad mõlemad osapooled kui põgenema üksteise eest vaimselt.
Kätte ongi jõudnud see aeg suhtest, kus mõlemad isikud kirjutavad suhte surmaotsusele alla. -
VALETAMINE, VARJAMINE, SALATSEMINE, KADEDUS, EGO, TAGA KIUSAMINE!
See on nüüd see koht, kust enam suhtes olles edasi minna ei saa - ega tohiks. Kõik järgnev elu sellest on täis valusaid pisaraid, kannatusi, valu mida keegi tundma ei peaks. Ja need pisarad on ajaga aina valusamad, kannatused aina hullemad, ja valu aina teravam.
Ja siis sellest ilusast suhtest on saanud mälestus, mida ei taha mäletada ka aastaid hiljem!
