Sünnipäev! Lõpuks 21!

Ongi käes mu sünnipäev. Kell 00.00 öösel üllatas Joonas ja Mees mind lillede, raffaello ja tassiga. Rääkisime juttu kella 3ni hommikul, seejärel läksime tuttu. Hommik möödus kõnede saatel! Hommikul sain päris mitu kõne! Algselt helistas Ema, see järel isa. Natuke veel pikutasin veits siis helises taas telefon, võtsin vastu ning mulle lauldi sünnipäeva laulu ❤️ See oli nii armas ning unisepeaga oli seda nii armas kuulata, helistajaks oli mu parim sõbranna Marjaana! Rääkisime veits juttu, ning kui kõne lõpetasin siis oli aeg üles tõusta. Angelica ka ärkas . Koristasin ja tegin süüa. Lõpuks Angelica uinus lõunaunne ja läksin ka pikali. Imelikul kombel jäin magama, ja magasin seni kuni tuli järgmine kõne Mehe parimalt sõbralt Erkilt. Avastasin et kell on juba 6 kuid emaga kokkuleppisin hommikul et kella 6st õhtul olen seal. Äratasin Angelica üles ning Jäin tund aega hiljaks kuna ei leidnud kleiti mida selga panna, lõpuks soeng vajus koguaeg ära, Angelica jooksis riide panekul eest ära nagu lastel ikka kombeks on, mitte sõna kuulata kui on kiire. Ning lõpuks kui riides olime siis läksin vanemate juurde. Sooviti õnne, sõime kooki ja jõime kohvi. Rääkisime juttu ning kell oli juba 9. Kutsusin mehe autoga järgi ning saime Regina ja Janeikkoga kokku. Rääkisime samuti natuke juttu ning seejärel tulime koju. Sõime järele jäänud kooki ja läksime magama ära :) Päev oli igati korda läinud, ning kohe näha kes on sinu Õiged sõbrad ❤️ Kuna tähistasin vaid perega siis järelpeo teen sõpradega koos 8ndal juulil, kui on mu Pisi Tütrel kolmas sünnipäeva tähistamine. 2pidu ühe hoobiga ❤️ Aitäh kõigile kes suutsid mu päeva meelde jätta parima päevana üle mitme aasta! Suur kummardus kõigile kes soovisid õnne ning meeles pidasid mind ❤️

Telefonihoolikud

Angelica oli magamata ja läksin siis tuttavaga välja. Tal muidugi 6k beebi ja suht lihtne eksole. Pidime jalutama aga tal tuli mõte et lähme parki. Kesklinna park paides on nagu ta on. Katkised köied plaatide küljes kus lapsed siis liumäele ronivad, mingi lapse ema oli ka seal 2 lapsega. Üks laps mingi 4-6 aastane ja teine alles käima õppinud seega mingi Kuni 2 aastane. Angelica esimese korraga kukkus torudepeal, õnneks väga haiget ei saanud. Okei aitasin teda siis kohta kus ronida saaks, kuni suurem poiss tuli ja lihtsalt lükkas teda köite peal. Õnneks Angelica tänu mu kinni hoidmisele ei kukkunud. Ütlesin sõbrannale et ma ei taha seal olla AGA KUNA TEMA LAPS ON 6 KUUNE ja ainuke beebi kiik on seal siis ega teda see ei huvita kuidas mul seal olla on. Mainin mitukorda et kui Angelica alla laskma hakkas siis selle tädi noorem laps lihtsalt istus liumäe all. Okei, mitu korda kutsus ära teda aga Ta enda laps lasi selga talle vähemalt 1 Korra kindlasti. Lõpuks viskas mul südame täis ja samas ka tunded mängisid natuke üle ja lihtsalt viisin lapse ära sealt sest MINU LAPSE heaolu oli seal mängus ja samuti ka tervis. Tuttav kes lihtsalt istus telefonis samal ajal tehes oma lapsest pilte ja istus edasi telos hakkas peale seda lihtsalt ülbitsema läbi fb et miks mul suud peas pole ja miks ma siis ei öelnud midagi, kuigi ma ütlesin aga ta ei kuulnud lihtsalt ja sp enam ei käi elusees sellises kohas nagu keegi heaks arvab. Alati olen käinud tehkal ja seal pole kunagi ei ühegi lapse ega ka ühtegi probleemi tekkinud. Minu asi ei ole kellegile öelda kuidas nad oma last kasvatama peaks kuid üks on kindel, kui sa ei suuda 2 last korraga valvata siis palun, ole hea ja käi üks haaval nendega mängimas, sest teise lapsed ei ole süüdi et suuremad lapsed nendest lihtsalt läbi jooksevad või siis lükkavad. Siin kohal kõndisin mina koos oma lapsega ära kuna MINU lapse huvid olid siin mängus. Peale seda läksime muide ehitajate tänavale mängima ning ka seal pole kunagi mul probleeme olnud. Välja arvata et laps ei taha sealt kunagi ära tulla.

Jaanid 2018

Kuidas see võimalik on et kõik üritused suudan ma ära rikkuda? Uus aasta / vana aasta lõpp rikkus mul ära migreeni valu, ning Jaanid möödusid mul ka samuti migreeni valus... 22,ndal juunil käisime vallimäel, kuid Angelical seal tegevust ei olnud, mõeldud oli 6-12 aastastele lastele rohkem, ning sealt me ka lahkusime... Läksime türile. Seal oli lõke, muusika, ilus ja vihm. Muidugi Mees mul arvas et ta ei tule meiega kuskile, ning see tegi jälle kurvaks mind, sest tunnen end juba päris pikalt vaid üksik emana.. mingi 15 minti olime siis türil, ning mees helistas ja lahkusime ka sealt, päeva lõpuks läksime maale, ning seal oli meil tore. Peal maal käiku tulime koju magama. 23ndal Juunil siis ärkasin ma peavaluga. Võtsin oma tablakaid mis ei mõjunud, tegin Pulbrina endale jooki mis pidi peavalu vastu aitama, valu ei kadunud kuid läksime välja. Püüdsin taluda seda valu kuid valu läks aina hullemaks. Lõpuks küsisin sõbra käest peavalu rohtu tabletina juurde ning see ka ei mõjunud.. pisarad hakkasid voolama ning palusin mehel end koju viia, oli ka õhtu juba ning koju jõudes läksin pikutama. Lõpuks ärkasin sellepeale et mees oli lapsega koju tulnud, kuid selleks ajaks polnud mul peavalu kadunud ja kõik said puid alla. 24ndal siis ärkasin, üli paha tujuga. Ma lihtsalt ei suuda aru saada mis mul viga on, kõik on nii negatiivne juba nädal aega. Pealegi see peavalu oli suht tappev. Ma ei joo, ma ei tee midagi sellejaoks et peavalu võiks olla - aga ta on , just siis kui seda olema ei pea. 24ndal pidin pidama ka oma sünnipäeva aga õnneks suure peavaluga suutsin juba plaanid ära muuta et pean sünnipäeva 8ndal juulil , ehk siis Angelica sünnipäeval ja koos! Pole mõtet eraldi pidada kui ajavahe on nagunii vaid paar päeva vaid, ja parem oleks ju kaks pidu ühe peona korraldada. 2 kärbest ühe hoobiga. ja 24ndal on üli halb ilm , oleks sellel päeval pidanud, oleks väga pointless grillida olnud.. vihma ja halva tujuga..  ei ole hea mõte. MA niii loodan et homme mul paha tuju ega peavalu ei ole, sest kodupidamis töid selle paaripäevaga on kuhjunud ikka päris palju, ning lõpuks võiks päike ka minu päeva paista. Vahel tõesti on mõte et kui ma vahetaks mehega kohad, siis kas ma kannataks end välja? Ma millegipärast arvan et ei. Aga tal ei ole valikut. Ta peab mind välja kannatama nii heas kui halvas. - Sest ma teen seda sama. 

Pimedad ajad mu elus

Tavaline mina:  hull mina. Ma olen energia pomm. Ma üritan näha pluss pooli ka seal kus neid ei ole. Ma näen välja rõõmus. Ma naeran, räägin lollusi, nõmetsen ja üleüldse olen teist-sugune kui teised. Mulle meeldib liikuda, avastada maailma, suhelda, olla sõpradega kes on mu elus selle sõna välja teeninud. Käia jalutamas, hoolitseda nende eest kes seda vajavad. Olen sõbralik kuid paljud arvavad et ma flirdin. Meeldib olla looduses kus ei ole linna müra ega heitgaaside haisu. Kõik see iseloomustab mind... 

Kuid nüüd on tekkinud aeg kus ma pole mina, ma tunnen end halvasti, ma ei oska leida sõnu kuidas suhelda sest kõik tundub nii vale. Ma ei suuda usaldada kedagi, sest ainuke keda usaldasin reetis mind. Ainuke kes pidi olema kui turvatunne. Oeh.. see rong on läinud.

Ma ei taha kirjutada suhtest. Halvustada inimesi, ma pole selline. Ma olen inimene kes kuulab kuid ei kuule. Ma tahaks nii väga lihtsalt minna paika kus ma saan olla üksi. Kaoks terveks kuuks, võib-olla aastaks. Tahaks alustada elu otsast peale. Leida endale uued tuttavad, olla seal kus keegi mind ei tea ega tunne. Vahel on nii raske iseloomustada end, sest kui ma olen praeguses hetkes, pean olema keegi teine kui mina. Ma ei saa teatud põhjustel (see põhjus on üks inimene) rããkida oma lugu selgelt, kuid tuleb aeg, kus ma olen läinud, rajanud oma elu,  olen taas mina, ning siis kirjutan siia nii selgelt sellest kui võimalik. Ma olen hetkel nurka surutud, kuid natuke aega veel pean seda kannatama. Mul on tehtud plaanid nii selgelt, et läbi kukkumine on võimatu. Ma vihkan inimesi kes hoiavad vaid oma heaksolul inimest kinni. Teades mis on tõde, mõnitab avalikult valega. Rääkides musta-valgeks. Alandada oma kaaslast kes on käinud tema pärast läbi tule ja vee. Ise isegi ei suuda porilombist jagu saada. Ma vihkan inimesi kes kasutavad üksteist ära vaid oma heaolu loomiseks. Ma reaalselt pingutasin ja olin ainuke kes hoidis perekonda koos. Lootes et äkki kõik halb seljatub. Ei, see on vale. Jah, on olnud ilusaid hetki. Kuid kui halbu hetki kuhjub rohkem ja häid ei teki, siis kahjuks peab laskma sellel minna. Ma olen kurb, endast väljas.. kuid ma tean mida tegema peab. Ja ma teen selle ära. Natuke aega on vaja veel aind oodata ja Vana Airi on tagasi... 

Sünnipäeva plaanid

Sünnipäevani on veel küll aega, kuid plaanid juba peas ringlevad. Kuidas pidada? Palju inimesi? Kus pidada? Mida teha? Esimesena mõtlesin et sünnipäeva pean väljas. Grillima läheks kuskile veekogu juurde, kuskile ilusasse kohta. See eeldab et ikka õhtuni välja oleksime õues ning kindlasti vaja siis suuremat platsi. Eriti perfektne oleks kellissaarele minna, aga paljudel inimestel ei ole autot ja jääks tulemata sinna. Kohale tuleks vaid kõige lähemad sõbrannad. Need kellega ma ikka läbi ka saan mitte koguaeg vaid kakles. Ehk siis kuni 10 inimest max. Väga suurt pidu ei korraldaks. Natuke grilli. Kook veits suurem. Mahla paar pakki, grill süsi, vahukomme, puuviljad. Salatit. Papptaldrikud on juba olemas. Plast tassid annab osta. Kahvlid ja nuge ka. Kindlasti koht kus auto saaks ka olla et muusikat lasta. Või siis kahe autoga minna ja lihtsalt inimesed ära mahutada kaasa võttes. See ka mõte. Ilm peaks vastama ka tahtele, seega vihma ei tohiks olla. Mõte et juba 21 on tulemas, natuke hirmutab juba. Aeg lendab linnutiivul. Aga see aasta sünnipäev peab minema korda. Aastas niigi on vaid ükspäev sünnipäev - see ei ole igapäev. Kuna on ka 26 juuni ehk teisipäevane päev, siis peaks hoopis nädala vahetusel. Ehk 24 juunil. 22-23 on jaanipäeva pidamine ja 24 oleks perf. Inimestel pole tõõpäeva ja jaanid juba läbi. Kirjutan ka kindlasti kuidas siis sünnipäev möödus. :)