Kes usub saatusesse?

Tunnistan, mina olen üks neist inimestest kes usub saatusesse. Ja olen inimene kes ei kahetse asju mida olen valesti teinud.
 Valesti tehtud asjad on kas elus õpetuseks või tugevamaks muutmiseks. Ma vahel teen vigu mitu korda teadlikult et ikka aru saada et see on vale. Eksimine on inimlik.
 Ma usun ka seda et meile on enne sündi juba tegelikult saatus ette määratud. Meie saame lihtsalt mingid pisemad korrektuurid teha et mõjutada mingil moel tulevikku. Usun ka seda et kõigile on siin elus loodud mingi eesmärk, mida me peame täitma sel ajal kui me elame. Me veel ei tea mis see eesmärk on, kuid kui meie eesmärk saab täidetud siis me tajume selle sellel hetkel ära.
Inimesed sünnivad erinevatesse peredesse, erinevatesse tingimustesse. Osadel inimestel on rohkem välja arenenud tunnetamine - tajumine - ravitsemine. Näiteks keegi näeb tulevikku, surma ja kui ta on piisavalt vastuvõtlik et edasi minna oma "võimega" siis saab ta teisi inimesi aidata ja see ongi ehk selle inimese eesmärk. Tuleviku ja surma ette nägemine on täiesti olemas. Võin ausalt tunnistada et mul on võime surma näha ette. Ma olen näinud oma sugulaste surmasid ette. Ainult nende surmasid kes on minu vereliiniga seotud. Esimese surma ette nägemise ajal olin ma vaid 8 aastane laps. Järgmise surma nägemise ajal olin ma juba teismeline ja sellest järgneval surma ajal juba täiskasvanu. Kui ma leiaks endale inimese kes aitaks mul oma võimet arendada siis arvatavasti näeks ja tunneks ka peale vereliinis olevate inimeste surmasid ette. Võib-olla ongi minu elu eesmärk seda annet arendada ja vajadusel aidata teistel inimestel sellega toime tulla? Või arendada niipalju et inimene kes lahkub - ei oleks sel hetkel üksi ning sel hetkel oleks toeks talle võimalikul moel.
 Ise olen mõelnud et kui ma oskaks enda annet arendada sellele tasemele et ma oleks õigel ajal - õiges kohas siis minu eesmärk oleks lahkuja viimase soovi täide viimine ehk?. Tagant järgi mõeldes olen näinud surma ette väga erineva ajaga. Esimest surma nägin kuu aega enne lahkuja minejat umbes ette. Sellest järgnevat surma nädal enne lahkumist ning sellest järgnevat 2 nädalat enne lahkuja minemist. Või ongi surmal erinev aeg ja kiirus?
Osad inimesed enne oma surma tunnevad ette seda et nad lahkuvad meie seast. Olen palju näinud ja kuulnud inimesi kes on oma minekut ette tundnud. Miks ma räägin surmast nii avalikult? See on elu. Me sünnime, täidame oma eesmärgi ja sureme. Keegi meist ei jää igavesti elama. Kes elab kauem , kes vähem... me ei saa sinna midagi teha.
Alguses kui ma ei mõistnud et mul on anne surmasid ette näha, siis olin ma väga tundeline selle kohapealt. Lausa väga valus oli. Aga kui ma mõistsin et ma näen neid minekuid ette, siis enne minekut on mul aega end piisavalt kaua ette valmistada et ma ei oleks sel hetkel nii rivist väljas et kaotaks pea. Iga minek on raske, jah aga paratamatult kõik me kunagi lahkume.
Igal inimesel on oma eesmärk, oma saatus. Kellel tuleviku kaudu aidata, kellel võime inimesi tervendada, kellel ehk võime sisetunde järgi hoida katastroofi ära. Mõned meist on lihtsalt sündinud õnnesärgis kuid neil on sel juhul teine eesmärk. Olen mõelnud ka nende peale kes on sündinud puudega näiteks, ka neil on elus tegelikult sihtmärk. Alati ei pea eesmärk olema sulle endale hea vaid ehk on nendel haigusega sündinud inimestel eesmärk teist inimest kogemuse võrra tugevamaks teha?
Me ei tea seda kas meid ootab peale surma uus elu, kuid oletame et ootab uus elu, uus algus... siis see mida me eelnevas elus läbi elasime on õppetunniks kuidagi järgnevas elus ja saatus ehk ei lase vanu vigu korrata ja vaimselt arendab su uut elu selliseks et maailm areneks teiste aitamisega ja elu eesmärkidega edasi?
Inimesed arenesid ahvidest. Mida aeg edasi, seda targemaks me muutume. Seda rohkem anname maailmale edasi ja lõpuks, oletame et miljoni aasta pärast ,( kui inimesed veel tuumapommidega pole maakera elamiskõlbmatuks teinud)  milline oleks üldse elu siis kui miljon aastat on möödunud?

Küsimused ja vastused.

Kunagi ammu tegin läbi insta story küsimuse teema et küsige ja ma vastan. Vastasin ka sinna avalikult aga tahaks ka siia samat teemat teha. Seega otsisin need küsimused üles ja vastan ka siia. Natuke pikemalt kui instasse sai vastatud. :) Ja mõned küsimused lisan veel mis minult lähi ajal küsitud on. Alustame siis asjaga.  Esimene küsimus kõlas nii :

1) Kui palju lapsi tulevikus soovid?

Tulevikus sooviks kahte last. Hetkel üks laps ja tegelt võiks juba teist ka vorpima hakata vanust arvestades. Aga kuna hetkel olen nii harjunud sellega et ei pea iga 2 tunni tagant ärkama ja Angelica nii iseseisev on ja aina rohkem aega jääb ise-endale siis arvan et lähi ajal teist veel ei teeks.

2) Mis mulle raseduse ajal meeldis ja mis ei meeldinud?

Raseduse kesk ajal meeldis mulle julmalt see kuidas ta end vaikselt liigutas kõhus. Ja kindlasti meeldis see kuidas ma sain lõpupoole kõhtu kui lauda kasutada kui midagi kerget nt jogurtit sõin. Ja see hetk kui sain teada soo et tüdruk tuleb ning sain hakata riideid ja kõike vaja minevaid asju koju tooma. Mis ei meeldinud oli raseduse alguse oksendamine. Iga väike vale toidu lõhn ajas lihtsalt seest nii keerama et umbes 2 nädalat pidevalt sain oksel käia. Kindlasti ei meeldinud ka kõrvetised raseduse lõpus. Ja raseduse lõpus ei meeldinud arstide vahet ka joosta, sest esiteks ma olin selleks ajaks nii laisk et magamine oli mu parim sõber ja teiseks mõned arstid näiteks paide ultraheli arst perekonnanimega Raja peaks küll endale muu töö leidma mis ta sooviks teha mitte ennast välja elama patsientide peal.

3) Mis sind häirib kõige rohkem inimestes?

Mind julmalt häirivad inimesed kes ei suuda asju panna oma kohapeale tagasi. Ja kindlasti häirivad mind inimesed kes ei oska puhtust hoida. Haigelt närvi ajavad mind ka kõrge Ego'ga inimesed kes arvavad endast et nad on mingid jumalad. Ja inimesed kes on võtnud endale õiguse kedagi piirata, keelata või sundida. Üldse teist inimest keelata on suht väär. Iga inimene on ainulaadne ja peaks saama teha oma valikud ise, mitte teda keelata või sundida. Elu tuleb põnevaks elada mitte rutiinis elada. Rutiin ongi põhjus miks inimesed on depressioonis või halva tujuga.

4) Kumb meeldib rohkem, kas öö või päev?

Ilmselgelt olen ma öö inimene. Juba väga noorelt hakkas meeldima mulle öösel väljas käimised. Öösel kuidagi on seda energiat palju rohkem kui hommikul kui ärkan. Ärkamis aeg on mul üldse kuidagi pikk. Koolis käies olin ma füüsiliselt olemas, kuid päris ülesse ärkasin alles kella 11-12 aeg. Ei olnud vahet kas läksin magama kell 9 õhtul või kell 12. Imelik inimene nagu ma olen :)

5) Lemmik söök? Jook? Värv? Auto mark?

Lemmikud söögid väiksena olid igasugused piimast tehtud söögid.
 Teismelisena meeldis mulle julmalt kartul ja hakkliha kaste.
Rasedana ma ei saand üle kartulist ja guljaššist ja värske kapsa hautisest.
 Ja kui terve aja meeldinud toidust rääkida siis emaga ise tehtud pitsast. See oli nagu reaalselt parim asi mida ma elus saanud olen. Poe pitsat ma süüa ei saa, midagi on selles seesugust mis põhjustab mul migreeni hoo peale söömist ja see on kohutav.
Jookidest parimad joogid on Hustler ja kohv piimaga. Ma olin väga väike kui ma kohvi jooma hakkasin vererõhu tõttu. Vererõhk mul koguaeg väga madal millegipärast.
Värvidest kõige rohkem meeldib mulle laimi roheline.
Auto margist rääkides siis 7nda seeria bmw on auto mis on mulle alati meeldinud. Välimuselt meeldib mulle honda accord 96' aasta sedaan kitsate tagatuledega ja honda civic oma kolmnurksete sumbuti kujuga. Civicu kohta meeldib ta välimus kuid ei meeldi et ta nii väike tundub ja ümar nagu muna. Sõites kõige mugavam auto juhtimiselt on 96' aasta audi 80 ja audi välimuselt meeldib vaid  et ta on universaal kerega . Sedaan näeb kuidagi habras välja.

6) parim telefon mida kasutanud oled?

Reaalselt parim telefon mida kasutanud olen on samsung s7 edge. Meeldib välimus ja selle kumerad ääred. Aku pidavus on ka parem kui tava "s" versioonidel ja siiani pole kordagi veel kokku jooksnud. Seega selle kiirus ka.
Piltide tegemise suhtes meeldis mulle kõige rohkem samsung A3 2016. Jättis pildid kuidagi palju värvikamad ja pilte sai teha ka 1% akuga.
Süsteemi kohapealt on lemmik Huawei. Rakenduste välimus ja sisu erinevus teiste telefonidega. Samuti meeldis mulle ka heli mingil määral kuid jääb s7 edgele alla.
Iphone 6 on siiani mu üks vihatuim telefon. Esiteks ta jooksis kokku. Piltide tegemine oli suht vääraka süsteemiga. Jättis sellise luubi välimuse. Süsteem täiesti lamp. Mingi icloud , lamp appide tõmbamis süsteem ja enamus mänge IOSile oli tasulised või siis kiilusid kinni ja üleüldse suht pask luts see. Ainuke asi mis iphone juures meeldis on see et see on üli parim ignomis telefon. See et ta ei viskand neid messi palle ette, aga samas sitt oli ka veits kui näiteks mingit mängu mängisin või netis olin vms.

Loomasõber!

Mul on kodus täielik loomasõber. Nimelt Angelica nunnutaks kõik elavad loomad invaliidiks. See armastus pisikeste vastu on ikka nii julm.. Suvel kui kosel puhkasime siis Angelica tassis ikka igasuguseid loomi mulle vaatamiseks. Kord oli tigu, enamus ajast konnad, sipelgad, teod, kass, vihmaussid, liblikaid kutsus ka vaatama, ja ei puudunud ka muud pisikesed loomad mis maal eksisteerisid. Eriti suur armastus on tal merisea Beebi vastu. Koguaeg ta paitaks teda, koguaeg tahab sülle teda, koguaeg annab süüa talle ja mängib temaga. Ikka täielik nõrkus tema vastu. Samas panin tähele et talle meeldivad hullult kassid ka. Pätu vastu tal ka ei ole midagi aga pigem kiusaks ja mängiks temaga kui nunnutaks. Ja küla koerte peale on ka nii äksis et tahab kohe koju vedada. Kui ta saaks siis ta veaks terve maailma loomad koju, alustades sipelgatest lõpetades ahvidest. Samas hea kui ta ei karda kedagi ja looduse laps on rohkem. Ma ju samuti tegelikult maalt pärit. Enam end väga maakaks ei saa kutsuda vist, aga igal juhul elaks kuskil maa majas kui siin linnas. Samas seni kuni Angelica veel väike on ja lasteaias ja koolis ära käib, siis peale seda võiks küll maale kolida. Hetkel lihtsalt mugavuses küsimus. Ja kui kunagi kui peaks kuskil majas elama, siis kindlasti peab maja kõrval olema lauda moodi majake kus ma oma 10 kana ja muid väikseid loomi peaks .

Nostalgia

Täna lihtsalt tuli tuju sorada minevikus. Sorisin vanades chättides, vaatasin mis pilte me omavahel saatnud kellegiga olen ja leidsin tegelikult nii palju seda, mida enne ei taibanud salvestada... näiteks Pätu pildid kui ta beebi oli, endast pilte mitu aastat tagasi, Angelica´st pilte kui ta alles paari kuune oli, Askost leidsin hunnik pilte, samuti leidsin ka tuttavatest hästi palju pilte. Huvitav oli tegelikult vaadata mida me näiteks 2015 aastal tegime, kellega suhtlesime, kus elasime, ja millised olime jnejne...

See selleks, Pätu on nüüd 3 aastat ja 5 päeva juba siin Maailmas elanud.
Mäletan nii hästi kuidas me ta koju tõime. Sebisime auto, maksime kütte ja Tartust tõime ühe naisterahva käest. Auto sõitu hullult kartis, aga täis meid ei pissinud ega kakanud, seega vapper poiss oli. Koju jõudes hakkas kohe uut kodu uurima. Kuidas ta oli nii pisike veel et kui kõhu täis sõi siis kõndis ringi nagu joodik ja komistas iga sammu järelt nii armsalt. Samuti õues ta ei osanud veel käia. Alles järgmisel päeval saime aru et ta ei söönud kõhtu punni, vaid tal olid ussid hoopis. Kohe sai muidugi uuritud ka kas ussirohi on antud, muidugi vastati et on ja kõik tehtud, kuid raske oli uskuda kui elav koerapikkune uss ta seest just välja tuli sel hetkel. Sammud kohe loomaarstile kes Pätu siis üle vaatas ja talle Ussirohu andis ja õpetus-sõnu jagas.
 Paar nädalat hiljem, kui meiega juba Päts harjunud oli, hakkasid kutsika tembud pihta. Hambad ju sügelesid vaesekesel. Sel hetkel kui Me Askoga poes käisime ja olime ära võib-olla tunnike, oli kodus sõda toimunud. Padi millel Pätul meeldis magada (näha ka pildilt) , see samune padi võttis elu sisse ja Kakles Pätuga nii et lõpuks Padi andis alla ja terve tuba oli vatti täis. Esimene vaatepilt oli nagu Padi oleks lihtsalt Plahvatanud keset tuba.
Hiljem muidugi hakkasid hambad vahetuma, ja nagu teada siis ka hambad sügelevad hullult. Pätu näris ära kips-seina nurga. Angelica vanad mänguasjad said samuti näritud, kuid need olid juba sel hetkel lubatud närida. Uhke võib selleüle olla et mitte ühtegi paput ta ära ei närinud. Väga eeskujulik koer, välja-arvata see seina nurk mis talle kogemata ette oli jäänud...

Mida vanemaks Pätu sai, seda rohkem ta viisakamaks muutus. Vahest tujutses ja protestis ka, aga see meil kõigil ju nii. Hea meel mul siiski selle üle et ta Angelica´ga sama vana. Angelica lihtsalt 3 kuud vanem temast. Koera aastates on Pätu Angelicast vanem. Kui tahad oma koera vanust teada siis :. "Veterinaaride arvates on koera vanuse arvutamiseks inimaastatesse olemas  meetod, mille kohaselt on aastavanune koer sama vana kui 12aastane laps. Sealt edasi arvutamissamm kahekordistub (kaheaastane koer = 24aastane inimene). Seejärel hakkavad aastad lisanduma neljakaupa.
Koeraaastad :0, 1 ,2,3,4,5,6,7,8,9,10,11,12,13,14,15,16,17,18
Inimaastad: 0, 12, 24,28,32,36,40,44,48,52,56,60,64,68,72,76,80,84,88

Seega Pätu on meil täna inim-aastates 28 aastane noormees!

Aga et jutt vaid Pätust siia postitusse ei jääks, siis mõtlesin et mingipäev oleks ju tore kui teeks vanematele kingituse nagu eelmine aasta sai tehtud, ja laseks printida Angelica´st pilte välja kui ta on juba vanem. Eelmine aasta kui pildid lauale panin siis oli nagu tormijooks neile. Õnneks jagasid vanemad sõbralikult ära üksteise vahel kõik pildid ja kõik lõppes viisakalt!

Bronhiit

Ärkasime, Asko läks tööle ja ma sättisin last riide et lasteaeda ta viia. Telefon heliseb, helistajaks oli Asko. Hingest kinni, üritades rääkida midagi millest aru ei saanud. Ainuke millest aru sain oli et tule alla kiirelt. Sättisin lapse kiirelt riide ja läksime alla. Selleks hetkeks oli Askol juba parem. Viisime tibulinnu lasteaeda. 

Ise suundusime perearsti keskuse ette. Asko helistas perearstile ja käis kohapeal ruumis ka ära. Võeti verd, saadeti edasi haigla röntgenisse kopsupildile. Voilaa. Askol on bronhiit. Mis seal ikka, läksime autosse, käisime poes. Tulime koju. Daniela tuli ka kohvi jooma ja ilmselgelt ma pean poolekohaga vait istuma kui Asko kodus. 

Ma loodan et ta kiirelt terveks saab, sest 20-21.oktoober lähme spa'sse. Anc jääb Daniga ööks. Iseasi kas üldse jõuame minna seeaeg sinna. Miks last kaasa ei võta? Sest ma olen üli väsinud sellest nohu trallist ja kiunumisest mis Asko vahepeal siin korraldas. Oleks aeg korra lõõgastuda. 

Päev tallinnas!

Mulle meeldivad hommikud kus ma saan pikalt magada , seda ka tänane päev! Mees tegeles terve hommik lapsega ja alles kella 11st ajas mind üles. Nii hea oli nii pikalt magada. Selline hästi värske tunne oli ärgata. Jõime kohvi ja sõime ja suundusime õue. Võtsime ämma auto peale ja suundusime tallinna poole. Alguses peatusime kesklinnas, sest ämmal oli asju ajada. Kui asjad tal ajatud sai, suundusime shoppama. Poleks arvanudki et ma suudan 6 tundi rahumeeli poodide vahet joosta :) käisime söömas 2 kohas. Käisime 4 riidepoodi ja 2 söögikohta läbi lõpuks ja kangapoe ka. Tegime kiirtoidu päeva. Ehk siis subway & hesburger. Riidepoodidest leidsin vaid Angelicale 1 mänguasja "nirk" ja mütsi mis talle jopega kokku läheks. Endale ei leidnud imekombel midagi. Ämm samuti ei leidnud midagi peale kangapoest nööri vms ning mees lõpuks sai oma autopesu vahaga mida hullult peale käis kui tallinna jõudsime. Päev oli tegelt mega äge. Poleks suutnud arvata et sellest päevast selline äge päev välja kukub. Koju jõudsime kella 19.30 paiku. Siis olime juba julmalt väsinud ja tulime koju ära lösutama. Homme püüan Anci lasteaeda viia, loodan et ärkan ka õigel ajal sest paar päeva on muutnud kellaaja ikka paigast korralikult ära.

Ja hakkabki see töö peale :)

Juba järgmine nädal esmaspäevast olen ma ka tööinimeste klubis :). Aitab küll sellest kodus istumisest. Ehk siis nädal aega veel puhkust. Miks järgmine nädal? Sest me siiani terve perekonnaga haige. Okok, ei saa väga öelda ka et me ravime end kodus, sest eile käisime sõbra 7menda seeria bmw järgi tallinnas, ja sinna ja tagasi eest teenida 100 euri pole ju paha :D ja kodus istumisest ei ole siiani jälge ka mitte. Meelise sünnalt jõudsime koju kella 2 paiku öösel, eile jõudsime samuti kella 2 paiku öösel. Täna ma olen suht kindel et kesk-ööks meid kodus veel ei ole. Tutvusringkond ka suurenes paari tuttava võrra jälle, ning sai ka oma vanemad tuttavad läbi käidud et päris ära ei unustaks. Viimased paar päeva on olnud nii tiheda liiklusega et paha hakkab. Samuti mu telefon on sellise luubiall et hetkeseisuga väga istuda seal ei taha ka. Ei jõua tõmmelda asjade pärast, nagu vampiir kes imeb välja kõik energia. Kes saab aru, see saab. Õues on mega külm tegelt juba, aga autost autosse ei ole nii hullu midagi. Homme õhtul lähen soengusse ja siis pildistama:) enne tuleb pildid ära teha kui punase juuksevärvi totaalselt välja vahetan!

Pätt-Pätu

Meie Nunnul on juba see kuu Sünnipäev ja saab 13.oktoober juba 3 aastaseks! Juba suur poiss :) meie ninnu-nännu,
 õpetasin paar-päeva tagasi selgeks mängu "kummast käest". Maius ühes käes ja tema siis valib käpaga kummas käes on :)
Käsklustest siis ; istub, lamab, sitsib, teeb "muh" vaikselt, annab käppa.
 Tark koer tegelikult. Väike oli, siis tegi pätti, aga sellest ta oma nime saigi. Kui keegi tuleb, siis tervitab haukumisega. Autos meeldib talle sõita, maal laseme vabalt joosta, ujumas meeldib ka käia. Imekombel pole ta mitte-ühtegi paput ära närind. Näris hoopis kapinurga , kosside riiuli ja kips seina nurga. Kõigega õnneks oli arvestatud kui ta oma koju tõime.

 Esimese asjana käis ta arsti juures kui tõime ta. Välje-heite sees oli uss. Saime ka sellest jagu. Padi plahvatas toas ka täitsa ise kui me tunniks välja läksime ilma temata. (Oli siis poole aastane alles). Ta on koer , suure K - tähega kes on suurim hellik, suurim pugeja, parim sõber.

 Sünnipäevaks saab ta suure saia-katte tordi. See on toit mis kaob sekundiga ta kausist! Kuna talle meeldivad ka piiksuvad asjad siis endale kõrvatropid ja talle paar kongi palli. :) Talle meeldib auke kaevata, maal sai mullamuti augud nii laiali aetud. Iseloomult karjakoer. Karjatab kõiki-kõike. Ja väga tark ka teine :)

Meelise sünnipäev!

Päev mis jääb pikalt meelde. Õhtul andsime teada et ei lähe sünnipäevale, aga tegelt plaanid olid teised. Ütleme nii et see oli esimene üllatus. Nad ei osanud arvatagi et läheme.

Poes kingituse valmimine läks lihtsalt ja kiirelt. Eelmine aasta sõitis Meelis Bmw-ga siis sai kingitud bmw mudel auto ja kook, see aasta sõidab vw-ga , sai kingitud vw mudel auto ja kook. Täiskasvanute jaoks ei olegi kingitused nii väärtuslikud vaid on inimesed kes kohale jõuavad ja meeles peavad, sellest olen ma ammu arusaanud.

 Sinna jõudes olid nad koduselt riides ja üllatus läks läbi nii nagu plaanisime. Soovisime õnne, rääkisime juttu. Taimi kohe kukkus vaaritama seal toitudega:) sõime, jõime. Siis läks peoks, tantsisime ja laulsime karaoket. Kahju et Taimi ja Meelise lapsi polnud sel päeval kodus, oleks Angelical ka lõbusam olnud.

Angelica sai esimese mikrofoni kogemuse, ja kõik kes me seal olime, võime tunnistada et see laps laulis paremini kui mõni täiskasvanu :)

Kõigil oli mega tore. Mehed said rääkida meeste jutte ja naised naiste jutte. Aeg lendas kui linnu tiivul.  Sünnipäeva lapse sõnul panime meie ta päevale punkti ehk ta sünnipäev õnnestus tänu meile :) Nii hea tunne kui midagi ilusat ja head on korda saadetud. 

Öösel kella 1 ajal alles hakkasime liikuma koju tagasi, aga enne seda panime paika mu parima sõbranna sünnipäeva plaanid. Ma olen jumala kindel et sellest tuleb samamõnus päev kui ta Mehe sünnipäevalgi :) 

Haigus ei küsi luba

Olin just sõbrannale kiitnud et me pole veel haigeks jäänud sügise tulekuga kuid ju siis sõnusime selle ära. Ja jumala kindel et selle köha-nohu pisiku tõi meile lapse isa koju töölt. Lapse isa muidugi kõige rohkem invaliid. Hääl nagu naisel, turtsub ja tattivoolab nagu ojas. Meil Angelicaga õnneks kergem seis. Angelical selline kinnine nohu ninas, nurrub nagu tiiger. Mul nohu peaaegu olematu aga kurk küll valus. Seepärast ka ancil väike puhkus lasteaiast ning saab 4 päeva rahulikult kodus olla. Angelica talvepapud tulid ka ära ja talvele saame rahulikult nüüd vastu astuda. Kusjuures meenub et igal aastal samal ajal jään ma haigeks. Ehk siis see haiguse periood on käes. Tavaliselt sel ajal ikka täis-voodi haige. Palavik,nohu, köha, peavalu, angiini laadne olek. (See siis tavaline). Imestada ei ole väga. Külmavares nagu ma olen, juba 16 kraadi tundub mulle kui jääkambris olekut. :( aga noh, selle oleku päästavad soojemad riided. Kõige hullem aeg on veel ees - talv. Siis miinus kraadid ja ainuke mis elus hoiaks on soe kohvi, tekk, sussid ja kuum radikas :) mm.. ma tunnen juba piparkoogi lõhna mis talve poolt meenub :) juba järgmisel nädalal pidigi lund tulema!

SÜGIS JA LASTEAED

Sügis on ikka super ilus aeg, nüüd kus puudelt langeb lehti ja maha kukuvad tammetõrud ja kastanid. Igal päeval kui Angelicale lasteaeda järgi lähen ja sealt koju jalutame, naudin seda aega kõige rohkem. Ilmad on küll jahedamad kuid ju siis on vale riietus kui külm hakkab. Imekombel käib Angelica ilusti aias ja ei ole veel haigeks jäänud, korra oli streik aga selle elasime ka üle väga kergelt. Muidu saab Angelica aind kiidusõnu lasteaiapoolt ja see teeb ju iga lapsevanema rõõmsaks kui ta last kiidetakse. Ma olen mingi haige kanaema kes mõtleb ja muretseb koguaeg - kas on kõik lasteaeda olemas? Kas mu lapsel on soe? Kas mu lapsel on vaja midagi juurde? Kas ta käitus ilusti? Kas ta on terve? Kas ikka homseks on kõik olemas? Jne..jne... vahel tõesti tundub et lapse lasteaeda saatmine on raskem töö kui tööl käia, kuigi ma tean et ta on heades kätes ja temaga ei juhtu midagi. Mul ka aeg tegelt tööle minna, kuid no üldse ei ole aega hetkel sellega tegeleda. Kui lapse isa panustaks ka aega natuke lapsele ehk siis isegi jõuaks aga kuna ma rapsin ise ainsana siis isegi on neid päevi kus ma ei saa ise-endagagi hakkama. Hommiku ärkamisega ei ole mingi probleem aga õhtuks juba nii väsinud et kella 9st magama minna on täiesti okei, erinevalt mehest kes tuleb kell 19.00 töölt, aga suudab kella 1ni ilusti üleval olla. Kohe näha kus on vahe :) Aga see on kõik muutuv. Tuleviku plaanid on tehtud, muutus tuleb suur. Tavaliselt kui ma midagi plaanin, siis lähevad plaanid aia taha, seega päev korraga :) aga ma tean et tulevik ei ole mul nii hall nagu olevik :) ja tulevikus on samapalju värve kui kevades :)