Sügis on ikka super ilus aeg, nüüd kus puudelt langeb lehti ja maha kukuvad tammetõrud ja kastanid. Igal päeval kui Angelicale lasteaeda järgi lähen ja sealt koju jalutame, naudin seda aega kõige rohkem. Ilmad on küll jahedamad kuid ju siis on vale riietus kui külm hakkab. Imekombel käib Angelica ilusti aias ja ei ole veel haigeks jäänud, korra oli streik aga selle elasime ka üle väga kergelt. Muidu saab Angelica aind kiidusõnu lasteaiapoolt ja see teeb ju iga lapsevanema rõõmsaks kui ta last kiidetakse. Ma olen mingi haige kanaema kes mõtleb ja muretseb koguaeg - kas on kõik lasteaeda olemas? Kas mu lapsel on soe? Kas mu lapsel on vaja midagi juurde? Kas ta käitus ilusti? Kas ta on terve? Kas ikka homseks on kõik olemas? Jne..jne... vahel tõesti tundub et lapse lasteaeda saatmine on raskem töö kui tööl käia, kuigi ma tean et ta on heades kätes ja temaga ei juhtu midagi. Mul ka aeg tegelt tööle minna, kuid no üldse ei ole aega hetkel sellega tegeleda. Kui lapse isa panustaks ka aega natuke lapsele ehk siis isegi jõuaks aga kuna ma rapsin ise ainsana siis isegi on neid päevi kus ma ei saa ise-endagagi hakkama. Hommiku ärkamisega ei ole mingi probleem aga õhtuks juba nii väsinud et kella 9st magama minna on täiesti okei, erinevalt mehest kes tuleb kell 19.00 töölt, aga suudab kella 1ni ilusti üleval olla. Kohe näha kus on vahe :) Aga see on kõik muutuv. Tuleviku plaanid on tehtud, muutus tuleb suur. Tavaliselt kui ma midagi plaanin, siis lähevad plaanid aia taha, seega päev korraga :) aga ma tean et tulevik ei ole mul nii hall nagu olevik :) ja tulevikus on samapalju värve kui kevades :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar