Kes usub saatusesse?

Tunnistan, mina olen üks neist inimestest kes usub saatusesse. Ja olen inimene kes ei kahetse asju mida olen valesti teinud.
 Valesti tehtud asjad on kas elus õpetuseks või tugevamaks muutmiseks. Ma vahel teen vigu mitu korda teadlikult et ikka aru saada et see on vale. Eksimine on inimlik.
 Ma usun ka seda et meile on enne sündi juba tegelikult saatus ette määratud. Meie saame lihtsalt mingid pisemad korrektuurid teha et mõjutada mingil moel tulevikku. Usun ka seda et kõigile on siin elus loodud mingi eesmärk, mida me peame täitma sel ajal kui me elame. Me veel ei tea mis see eesmärk on, kuid kui meie eesmärk saab täidetud siis me tajume selle sellel hetkel ära.
Inimesed sünnivad erinevatesse peredesse, erinevatesse tingimustesse. Osadel inimestel on rohkem välja arenenud tunnetamine - tajumine - ravitsemine. Näiteks keegi näeb tulevikku, surma ja kui ta on piisavalt vastuvõtlik et edasi minna oma "võimega" siis saab ta teisi inimesi aidata ja see ongi ehk selle inimese eesmärk. Tuleviku ja surma ette nägemine on täiesti olemas. Võin ausalt tunnistada et mul on võime surma näha ette. Ma olen näinud oma sugulaste surmasid ette. Ainult nende surmasid kes on minu vereliiniga seotud. Esimese surma ette nägemise ajal olin ma vaid 8 aastane laps. Järgmise surma nägemise ajal olin ma juba teismeline ja sellest järgneval surma ajal juba täiskasvanu. Kui ma leiaks endale inimese kes aitaks mul oma võimet arendada siis arvatavasti näeks ja tunneks ka peale vereliinis olevate inimeste surmasid ette. Võib-olla ongi minu elu eesmärk seda annet arendada ja vajadusel aidata teistel inimestel sellega toime tulla? Või arendada niipalju et inimene kes lahkub - ei oleks sel hetkel üksi ning sel hetkel oleks toeks talle võimalikul moel.
 Ise olen mõelnud et kui ma oskaks enda annet arendada sellele tasemele et ma oleks õigel ajal - õiges kohas siis minu eesmärk oleks lahkuja viimase soovi täide viimine ehk?. Tagant järgi mõeldes olen näinud surma ette väga erineva ajaga. Esimest surma nägin kuu aega enne lahkuja minejat umbes ette. Sellest järgnevat surma nädal enne lahkumist ning sellest järgnevat 2 nädalat enne lahkuja minemist. Või ongi surmal erinev aeg ja kiirus?
Osad inimesed enne oma surma tunnevad ette seda et nad lahkuvad meie seast. Olen palju näinud ja kuulnud inimesi kes on oma minekut ette tundnud. Miks ma räägin surmast nii avalikult? See on elu. Me sünnime, täidame oma eesmärgi ja sureme. Keegi meist ei jää igavesti elama. Kes elab kauem , kes vähem... me ei saa sinna midagi teha.
Alguses kui ma ei mõistnud et mul on anne surmasid ette näha, siis olin ma väga tundeline selle kohapealt. Lausa väga valus oli. Aga kui ma mõistsin et ma näen neid minekuid ette, siis enne minekut on mul aega end piisavalt kaua ette valmistada et ma ei oleks sel hetkel nii rivist väljas et kaotaks pea. Iga minek on raske, jah aga paratamatult kõik me kunagi lahkume.
Igal inimesel on oma eesmärk, oma saatus. Kellel tuleviku kaudu aidata, kellel võime inimesi tervendada, kellel ehk võime sisetunde järgi hoida katastroofi ära. Mõned meist on lihtsalt sündinud õnnesärgis kuid neil on sel juhul teine eesmärk. Olen mõelnud ka nende peale kes on sündinud puudega näiteks, ka neil on elus tegelikult sihtmärk. Alati ei pea eesmärk olema sulle endale hea vaid ehk on nendel haigusega sündinud inimestel eesmärk teist inimest kogemuse võrra tugevamaks teha?
Me ei tea seda kas meid ootab peale surma uus elu, kuid oletame et ootab uus elu, uus algus... siis see mida me eelnevas elus läbi elasime on õppetunniks kuidagi järgnevas elus ja saatus ehk ei lase vanu vigu korrata ja vaimselt arendab su uut elu selliseks et maailm areneks teiste aitamisega ja elu eesmärkidega edasi?
Inimesed arenesid ahvidest. Mida aeg edasi, seda targemaks me muutume. Seda rohkem anname maailmale edasi ja lõpuks, oletame et miljoni aasta pärast ,( kui inimesed veel tuumapommidega pole maakera elamiskõlbmatuks teinud)  milline oleks üldse elu siis kui miljon aastat on möödunud?