Täna lihtsalt tuli tuju sorada minevikus. Sorisin vanades chättides, vaatasin mis pilte me omavahel saatnud kellegiga olen ja leidsin tegelikult nii palju seda, mida enne ei taibanud salvestada... näiteks Pätu pildid kui ta beebi oli, endast pilte mitu aastat tagasi, Angelica´st pilte kui ta alles paari kuune oli, Askost leidsin hunnik pilte, samuti leidsin ka tuttavatest hästi palju pilte. Huvitav oli tegelikult vaadata mida me näiteks 2015 aastal tegime, kellega suhtlesime, kus elasime, ja millised olime jnejne...
See selleks, Pätu on nüüd 3 aastat ja 5 päeva juba siin Maailmas elanud.
Mäletan nii hästi kuidas me ta koju tõime. Sebisime auto, maksime kütte ja Tartust tõime ühe naisterahva käest. Auto sõitu hullult kartis, aga täis meid ei pissinud ega kakanud, seega vapper poiss oli. Koju jõudes hakkas kohe uut kodu uurima. Kuidas ta oli nii pisike veel et kui kõhu täis sõi siis kõndis ringi nagu joodik ja komistas iga sammu järelt nii armsalt. Samuti õues ta ei osanud veel käia. Alles järgmisel päeval saime aru et ta ei söönud kõhtu punni, vaid tal olid ussid hoopis. Kohe sai muidugi uuritud ka kas ussirohi on antud, muidugi vastati et on ja kõik tehtud, kuid raske oli uskuda kui elav koerapikkune uss ta seest just välja tuli sel hetkel. Sammud kohe loomaarstile kes Pätu siis üle vaatas ja talle Ussirohu andis ja õpetus-sõnu jagas.
Paar nädalat hiljem, kui meiega juba Päts harjunud oli, hakkasid kutsika tembud pihta. Hambad ju sügelesid vaesekesel. Sel hetkel kui Me Askoga poes käisime ja olime ära võib-olla tunnike, oli kodus sõda toimunud. Padi millel Pätul meeldis magada (näha ka pildilt) , see samune padi võttis elu sisse ja Kakles Pätuga nii et lõpuks Padi andis alla ja terve tuba oli vatti täis. Esimene vaatepilt oli nagu Padi oleks lihtsalt Plahvatanud keset tuba.
Hiljem muidugi hakkasid hambad vahetuma, ja nagu teada siis ka hambad sügelevad hullult. Pätu näris ära kips-seina nurga. Angelica vanad mänguasjad said samuti näritud, kuid need olid juba sel hetkel lubatud närida. Uhke võib selleüle olla et mitte ühtegi paput ta ära ei närinud. Väga eeskujulik koer, välja-arvata see seina nurk mis talle kogemata ette oli jäänud...
Mida vanemaks Pätu sai, seda rohkem ta viisakamaks muutus. Vahest tujutses ja protestis ka, aga see meil kõigil ju nii. Hea meel mul siiski selle üle et ta Angelica´ga sama vana. Angelica lihtsalt 3 kuud vanem temast. Koera aastates on Pätu Angelicast vanem. Kui tahad oma koera vanust teada siis :. "Veterinaaride arvates on koera vanuse arvutamiseks inimaastatesse olemas meetod, mille kohaselt on aastavanune koer sama vana kui 12aastane laps. Sealt edasi arvutamissamm kahekordistub (kaheaastane koer = 24aastane inimene). Seejärel hakkavad aastad lisanduma neljakaupa.
Koeraaastad :0, 1 ,2,3,4,5,6,7,8,9,10,11,12,13,14,15,16,17,18
Inimaastad: 0, 12, 24,28,32,36,40,44,48,52,56,60,64,68,72,76,80,84,88
Seega Pätu on meil täna inim-aastates 28 aastane noormees!
Aga et jutt vaid Pätust siia postitusse ei jääks, siis mõtlesin et mingipäev oleks ju tore kui teeks vanematele kingituse nagu eelmine aasta sai tehtud, ja laseks printida Angelica´st pilte välja kui ta on juba vanem. Eelmine aasta kui pildid lauale panin siis oli nagu tormijooks neile. Õnneks jagasid vanemad sõbralikult ära üksteise vahel kõik pildid ja kõik lõppes viisakalt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar