Elu

Olete kunagi märganud või tundnud et "tema" ongi see õige? Inimene kelle külge kleepuks kui lima, kelle peale mõtted on 24/7 , kelle ära olek ei tundu ära olekuna, kuna suudaks nagu läbi mõtete suhelda? Tahaks olla koguaeg temaga aga alati on mingi takistus? Alati on mingi vabandus, takistus, valesti mõistmine, ajaga võidu jooksmine?;
Miks alati kõik hea on määratud nii raskelt kätte saamiseks, või lausa võimatuks? Ürita palju ürita, ikka mingi takistus on ees..
Kui oled juba nii kaugele jõudnud, et kõik on juba käega katsuda, siis tekib ikka miski mis kohe kõik kildudeks purustab. Miks see on nii? Kas inimesed ei võigi olla õnnelikud? Kas selle õnne eest peab maksma tõesti kellegi egoga? Miks minevik peab järgi käima nagu vari? Miks , miks, miks?;
Küsimusi on palju, kuid vastuseid vähe.
Samas, ma olen ära tundnud oma hingesugulase, oma teise poole. Inimene kes on olemas, nii heas kui halvas. Inimene kes suudab juba lihtsalt vaatest mind maha rahustada ja õige tee leida. Kunagi need pubeka armumised ja " kodu mängimised " ei ole üldse see armastus mis tegelikult on olemas. Olla koos vaid lapse, või harjumise pärast on niii väär. Siit tekib küsimus - mis on minu väärtus? Trampida seda teed mis mind õnnelikuks ei tee või võtta vastu see armastus mis mind õnnelikuks teeks, kuid samas kartus uue elu ees oleks nii suur et kergem oleks kõigega alla anda? Palju peab inimene kannatama et kõik ise nagu jackpott kätte libiseks? Kas selleks on vaja tõesti tirida ametijõud et keegi kes liialt omastav - laseks lahti ja leiaks oma õnne?;
Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Selle nimi ongi elu. Kui ei proovi, ei saagi teada.