Kohtusin mehega väga naljakal viisil. Oli päevane aeg, kooli aeg oli lähenemas aga ei olnud veel peal. Olin enda tuttavatega ristku mänguplatsil väljas kui üks vennike oma põriseva rolleriga parklas seisis ja karjus mu nime. Rolleri kiiver peas, istub rolleril ja kutsus mind nimepidi. Sel hetkel ma kohkusin ikka korralikult ära sest uusi tuttavaid mul sel hetkel ei olnud ja suhtlesin vaid nendega kellega olin pikalt enne läbi saanud. Ja ühelgi mu tuttaval rollerit ka sel hetkel ei olnud.
Läksin siis uurima milles asi. Vennike kes mu nime hüüdis oli väga võõras, polnud kunagi näinud teda aga tema süüdistas et ma olen temast taga rääkinud ja et tema tuttavad olevat seda talle rääkinud ja et ta pole seda tagarääkimis teemat esimest korda kuulnud vaid juba korduvalt ja sel hetkel tuli ta siis probleemi lahendama.
Kuna kiiver oli tal peas siis väga ei saanud ta näost ka aru. Ega ta kiivrit ka ära ei võtnud kui palusin tal seda teha et ma ta nägu vähemalt näeks. Aind süüdistas et ma olevat temast taga rääkinud ja kui seletasin et ma isegi ei tea ta nime siis ta jäi jumala kindlaks ise-endale ja ajas oma joru sama kindlalt edasi. Lõpuks sain ta nime teada. Ta nimi oli Asko.
Ma polnud isegi sellist nime nagu Asko varem kuulnud. Selleks hetkeks pakkus terve see jutu ajamine juba parajalt nalja ja olin üsna kindel et tal on luulud. Saatsin sõna otseses mõttes Ta väga koledalt sõnastatud lause-vormis pimedasse auku ja jalutasin minema ta juurest. Ta vaatas samal ajal järgi kui tuttavate poole jalutasin, istudes rolleri peal. Kui tuttavate juurde olin tagasi jõudnud, siis alles hakkas ta liikuma minema sealt tee äärest. Pooleldi jalgadega lükates hoogu, ise istudes rolleri peal.
Tuttavad kellega sel hetkel väljas olin, olid samamoodi väga ehmunud ja pärisid mu käest aru et kes ta oli, miks ta tuli ja millega ma hakkama olen saanud et ta mind sõimama kukkus. Vastasin neile ausalt et täiesti võõras inimene väitis et ma olen temast taga klatsind kuigi ta oli võõras ja pole kunagi teda isegi näinud ega ta nime isegi kuulnud. Sellega see asi lõppes mõneks ajaks.
Algas kool!
Septembri lõpus kui zen-i pling-pling vms oli moes, hakkas mulle tundide ajal mingi kahtlane kasutaja plingima. Pikemalt suhtlemisel tuli välja et ta oli mu plingi saanud tuttava-tuttava käest ja kuna olen ilus neiu ja samast linnast, siis võiks tuttavaks saada. paar päeva suhtlesime läbi plingi. Hiljem juba suhtlesime läbi msn-i.
Tuli välja et meil on päris mitu ühist tuttavat kellega mõlemad samal hetkel suhtlesime. Samuti tuli välja et meie mõlemad emad töötavad samas asutuses samal erialal ja samas ruumis. Rohkem üksteise tundma õppimiseks, otsustasime kahekesti kokku saada. Mõeldud tehtud.
Päev oli vihmane ja külm. Jalutasime paidele ringi peale ja hiljem saime ühiste tuttavatega kokku ja nii see edasi läkski.
Õppisime üksteist rohkem tundma. Algselt nagu sõbrad ikka. Ma olin jumala kindel sellel ajal et meie vahelisest suhtlusest ja sõprusest ei kujune kunagi välja suhe. Tol hetkel olin ma lahus olnud oma esimesest kutist vaid paar kuud ju vaid, ja polnud veel sellest esimesest suhtestki üle saanud. Täielikult katki aga leevendasin end sel hetkel väljas käimisega ja mõtete eemale saamisega.
Möödus paar nädalat ja olime suht tihedalt iga päev väljas käinud. Samuti ka tuttavad olid meiega suht igapäev koos. Ükskord siis tuttavad läksid varem koju aga me veel ei viitsinud minna. Jalutasime ja millegi pärast ta võttis mu käest kinni. Sel hetkel ma kiilusin totaalselt kinni. Millegi pärast ma ei lasknud käest lahti ka kohe, käed olid tal tuli kuumad, mul jällegi nagu jää purikad. Nii 2 minutit umbes hoidis käest kinni kui lõpuks käe ära tõmbasin. Selle peale tuli kohe küsimus et kas ei meeldinud? Ma lihtsalt ei oskand vastata sellele küsimusele ja jalutasime edasi. Hiljem kui koju hakkasime minema ja ta mind ära hakkas saatma, käskis mul silmad kinni panna. Mõtlesin et tahab mulle midagi kätte anda, sirutasin käe ka välja.b Panin silmad kinni ja ta tegi mulle esimest korda suule musi. Kerge vaikuse moment tekkis peale seda. See oli väga ootamatu käik sel hetkel. Jõllitasime üksteist mõlemad nagu oleks kummitus näinud. Jutu jätkuks vahetasin jutu teemat nagu poleks midagi juhtunudki, kuid Asko kohe katkestas mind ja küsis kas mulle ei meeldinud? Esimese asjana kohe hakkasin vabandusi leidma aga siis tegi ta mulle sõna lausumise ajal uuesti musi, ja ma leppisin juba selle olukorraga. Ja ei hakanud vastu ka. Aga kuna aeg oli hiline juba siis pidime koju minema.
Tuttavate lemmik sõnakild oli pikemat aega "po**ui , pange tatti" , ja iga päev kuulis seda lauset nii 100 korda kindlasti. Lauset kasutati jumala lambiste kohtade peal ja vahel. Järgneval päeval kui kõik koos väljas olime, üks tuttavatest ütles selle lause välja. Vaatasime Askoga üksteisele otsa ja naljaviluks tegime mehega üksteisele suupeale musi. Tuttavad vaatasid suht shokeeritud olekus meid. Peale seda pärisid aru meie käest et kui kaua juba me koos oleme olnud. Kui vastus oli eilsest- siis hakkasime kõik koos naerma. Ja nii me suhe algaski.
Esimesed 8 kuud olid täiesti tülide vabad. Ei mingit tüli, ei mingit mööda rääkimist. Siis olid esimesed tülid, tegime suhtes pausi - proovida muud. Jooksime mõlemad sarvi maha, jõime , elasime end välja jne.
Vahet pole kus või kellega me olime, millegi pärast ikka kuskil põrkasime kokku ja rääkisime üksteisega.
Oli näha et suhtepaus andis mõlemale märku et me ei otsi teisi vaid teistes meid endid. Otsustasime suhte taastada ja uuesti proovida ning vanad vead parandada. Oli tülisid küll, kuid alati leppisime ära ja saime asjad korda. Lahkuminek sel ajal oli välistatud sest olime juba nii kaua koos olnud ja nii palju läbi elanud et veits rets oleks kellegi teisega algusest peale 0st samamoodi alustada.. möödus paar kuud..
Kolisime kokku, paari kuu pärast jäin rasedaks, sel hetkel otsustasime et pean tegema abordi. Mul endal polnud elus veel jalgu korralikult all ja mees samuti vahetas sel hetkel töökohti ning raskusi oli mõnelgi hetkel rahaliselt. Samuti ka mõlemad emad käisid peale ja torkisid igal võimalikul ajal vahele meile et ma rasedust alles ei hoiaks. Tegin abordi ära ja määrati pillid. Paar kuud hiljem siiski mehega otsustasime et tahame siiski last ja paar kuud hiljem ma taas olin rase. Vahetasime üürika suurema vastu välja ja nii see pere elu meil peale hakkas. Alguses kui vanemad taas teada said rasedusest, olid nad vastu. Hiljem leppisid sellega. Sündis Angelica, ja siiani oleme koos olnud.
Vahest tülitseme nagu mees ja mees - kättpidi üksteisel kallal. vahest teeme üksteisele meelega haiget nii sõnadega kui ka käitumisega. Vahest unistame suurelt üksteisega ning teeme plaane, vahest naerame üksteise lolluste üle, vahest nutame koos kui on rasked hetked. Isegi 1 korra selle ajaga olen peaaegu teise korteri ära kolinud kuid pika vestluse käigus, otsustasin et annan viimase võimaluse suhtele. Aeg on nii mõndagi selles suhtes näidanud. Armumist, armastust, viha, armukadedust, pisaraid, löömist, jonnimist, draamat, valetamist, austust jne. Aga ei saa näha head kui ei ole halba. Ja hiljem tagasi vaadates on see siiski minevik, killuke mälestustest mida enam muuta ei saa.
Siiani oleme 6 aastat vastu pidanud. On olnud hetki kus reaalselt vihkame üksteist, on olnud hetki kus nutame koos või naudime just üksteise seltsi. Raskuseid on suhtes palju olnud, aga kui inimesed tahavad koos olla ja pingutavad selle suhte nimel, siis on nad koos veel pikalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar