Kuid nüüd on tekkinud aeg kus ma pole mina, ma tunnen end halvasti, ma ei oska leida sõnu kuidas suhelda sest kõik tundub nii vale. Ma ei suuda usaldada kedagi, sest ainuke keda usaldasin reetis mind. Ainuke kes pidi olema kui turvatunne. Oeh.. see rong on läinud.
Ma ei taha kirjutada suhtest. Halvustada inimesi, ma pole selline. Ma olen inimene kes kuulab kuid ei kuule. Ma tahaks nii väga lihtsalt minna paika kus ma saan olla üksi. Kaoks terveks kuuks, võib-olla aastaks. Tahaks alustada elu otsast peale. Leida endale uued tuttavad, olla seal kus keegi mind ei tea ega tunne. Vahel on nii raske iseloomustada end, sest kui ma olen praeguses hetkes, pean olema keegi teine kui mina. Ma ei saa teatud põhjustel (see põhjus on üks inimene) rããkida oma lugu selgelt, kuid tuleb aeg, kus ma olen läinud, rajanud oma elu, olen taas mina, ning siis kirjutan siia nii selgelt sellest kui võimalik. Ma olen hetkel nurka surutud, kuid natuke aega veel pean seda kannatama. Mul on tehtud plaanid nii selgelt, et läbi kukkumine on võimatu. Ma vihkan inimesi kes hoiavad vaid oma heaksolul inimest kinni. Teades mis on tõde, mõnitab avalikult valega. Rääkides musta-valgeks. Alandada oma kaaslast kes on käinud tema pärast läbi tule ja vee. Ise isegi ei suuda porilombist jagu saada. Ma vihkan inimesi kes kasutavad üksteist ära vaid oma heaolu loomiseks. Ma reaalselt pingutasin ja olin ainuke kes hoidis perekonda koos. Lootes et äkki kõik halb seljatub. Ei, see on vale. Jah, on olnud ilusaid hetki. Kuid kui halbu hetki kuhjub rohkem ja häid ei teki, siis kahjuks peab laskma sellel minna. Ma olen kurb, endast väljas.. kuid ma tean mida tegema peab. Ja ma teen selle ära. Natuke aega on vaja veel aind oodata ja Vana Airi on tagasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar